Elulugu
Friedebert Mihkelson sündis Tartumaal Ahja mõisas. Puussepast isa edutati varsti aidameheks ja karjaravitsejaks ning pere elas suhteliselt lahedais oludes. Ahja mõisa keskus jäi tulevase kirjaniku kasvukeskkonnaks tema üheksanda eluaastani ja andis hiljem ainet "Väikese Illimari" kirjutamiseks. Ahjalt siirdusid Mihkelsonid Kanepi kihelkonda ja seal Kirepi mõisa. Neidki paikkondi tuntakse oma loodusilu poolest.
Aastail 1897-1900 õppis Friedebert Mihkelson Uderna ministeeriumikoolis. "Meeles tärganud mõttekujusid" sõnastamas, teisiti öeldes kirjanduslikke katseid tegemas, mäletab ta end seestsaadik, kui oli kirjaoskuse kätte saanud. 1901. aastal asus ta ühes vanematega elama Tartu, õppima sealses linnakoolis ja end kultuuriellu sisse töötama. Juba samas aastanumbris tulid trükiristsed – jutustusega "Siil" "Lastelehes". Algas sõprus ja mõttekaaslus Gustav Suitsuga, hakkas kuju võtma Noor-Eesti tuumik.
Linnakool lõpetatud, asus F. Mihkelson Treffneri gümnaasiumi. Selle õppeasutuse õhkkond oli talle aga üsna vastumeelt. Saabus 1905. aasta oma vabadusideede ja tormilise rahvaliikumisega, koolitöö jäi sinnapaika, noor aatemees sukeldus ülepeakaela kirjandus- ja ühiskonnaellu. Käis kõnepidajana mööda Tartu-, Lääne- ja Harjumaad, pandi Toompea vanglasse. Sealt paari kuu pärast välja lastud, kadus maapakku.
Pagulusaastail 1906-1917 elas Tuglas põhiliselt Soomes – vaheldumisi Helsingis, sisemaal ja saartel. Ta veetis mitu talve Pariisis, peatus lühemat aega Münchenis ja Genfis. Rändas mööda Itaaliat, Hispaaniat, Skandinaaviat ja Belgiat, mõistagi minimaalse reisirahaga, teinekord lausa nälga nähes. Nõnda võib öelda, et Tuglas viis nooreestlaste lipukirja saagem eurooplasteks ellu kõige otsesemas mõttes. Sisuliselt tähendab see, et Tuglas täitis kodumaast sunnitud eemaloleku aja Euroopa kunsti ja kultuuri intensiivse tundmaõppimisega. Temataolisele optilist tunnetustüüpi kirjanikule ongi tähtis võimalikult palju oma silmaga näha. Sealjuures vaadata mitte korraks pilku üle libistades, vaid süvenedes, detaile kui ka tervikut vaimusilma salvestades. Maalide ja skulptuuride, muuseumide ja ehituskunsti saavutuste kirjeldused võtavad enda alla sadu lehekülgi Tuglase reisiraamatutes.
Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert. Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas. 1909. aastast on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi.
Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud. Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega. Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav Suits, Aleksander Netlief, Fredrik Alander ja Ilmari Aalto. Abiks olid maskeerimisvõtted, nagu valehabe ja lonkamine, aga ka – mida ta eraldi toonitab – hea õnn, päästev juhus.
Aastail 1897-1900 õppis Friedebert Mihkelson Uderna ministeeriumikoolis. "Meeles tärganud mõttekujusid" sõnastamas, teisiti öeldes kirjanduslikke katseid tegemas, mäletab ta end seestsaadik, kui oli kirjaoskuse kätte saanud. 1901. aastal asus ta ühes vanematega elama Tartu, õppima sealses linnakoolis ja end kultuuriellu sisse töötama. Juba samas aastanumbris tulid trükiristsed – jutustusega "Siil" "Lastelehes". Algas sõprus ja mõttekaaslus Gustav Suitsuga, hakkas kuju võtma Noor-Eesti tuumik.
Linnakool lõpetatud, asus F. Mihkelson Treffneri gümnaasiumi. Selle õppeasutuse õhkkond oli talle aga üsna vastumeelt. Saabus 1905. aasta oma vabadusideede ja tormilise rahvaliikumisega, koolitöö jäi sinnapaika, noor aatemees sukeldus ülepeakaela kirjandus- ja ühiskonnaellu. Käis kõnepidajana mööda Tartu-, Lääne- ja Harjumaad, pandi Toompea vanglasse. Sealt paari kuu pärast välja lastud, kadus maapakku.
Pagulusaastail 1906-1917 elas Tuglas põhiliselt Soomes – vaheldumisi Helsingis, sisemaal ja saartel. Ta veetis mitu talve Pariisis, peatus lühemat aega Münchenis ja Genfis. Rändas mööda Itaaliat, Hispaaniat, Skandinaaviat ja Belgiat, mõistagi minimaalse reisirahaga, teinekord lausa nälga nähes. Nõnda võib öelda, et Tuglas viis nooreestlaste lipukirja saagem eurooplasteks ellu kõige otsesemas mõttes. Sisuliselt tähendab see, et Tuglas täitis kodumaast sunnitud eemaloleku aja Euroopa kunsti ja kultuuri intensiivse tundmaõppimisega. Temataolisele optilist tunnetustüüpi kirjanikule ongi tähtis võimalikult palju oma silmaga näha. Sealjuures vaadata mitte korraks pilku üle libistades, vaid süvenedes, detaile kui ka tervikut vaimusilma salvestades. Maalide ja skulptuuride, muuseumide ja ehituskunsti saavutuste kirjeldused võtavad enda alla sadu lehekülgi Tuglase reisiraamatutes.
Tuglase ristinimi pandi Võnnu kihelkonna kirikuraamatusse kirja kujul Wridebert. Oma varasemad tööd, sh esimesed raamatud "Hingemaa" (1906) ja "Kahekesi" (1908), avaldas ta Mihkelsoni nime all, mõne üksiku kooliaegse kirjatüki signeeris ta varjunimega Villem Tuglas. 1909. aastast on Tuglas tema alaline kirjanikunimi ja 1923. aastast ühtlasi kodanikunimi.
Ent veel mitut teistki nime on Friedebert Tuglas kandnud. Maapao aastad elas ta üle eesti ja soome sõprade dokumentidega. Neid laenasid talle Villem Grünthal, Gustav Suits, Aleksander Netlief, Fredrik Alander ja Ilmari Aalto. Abiks olid maskeerimisvõtted, nagu valehabe ja lonkamine, aga ka – mida ta eraldi toonitab – hea õnn, päästev juhus.