Friedebert Tuglase novellis „Popi ja Huhuu“ on koera ja ahvi kujul välja toodud just selliste inimeste prototüübid, kes ise oma elu juhtuda ei oska.
Popi oli koer, kes oli harjunud oma peremehe hoolitsuse ning poputamisega. Ta toitis looma kõige paremaga ning Popi polnud olnud olukorras, kui tal puudub peremees, kellest sõltuda. Kui Isand kodust lahkus ning enam tagasi ei tulnud, sattus Popi segadusse. Kuna ta polnud oma elus iseseisvalt mitte midagi saavutanud, ei olnud tal enam ka kellegi abile loota. Sellist situatsiooni võib võrrelda näiteks laste ning nende vanematega. Lapsed on alates sünnist kuni teatud vanuseni sõltuvad oma vanematest, nende silmaring pole piisavalt lai, et aru saada asjadest, millega nad ise pole otseselt kokku puutunud. Iga laps satuks segadusse, nagu Popigi, kui nende vanemad üks hetk lihtsalt ära läheks. Popi oli alati olnud isanda lemmik ning see andis talle piisavalt uhkust, et puuris istuvast ahvist mitte välja teha. Kui peremees aga läinud oli, muutus koer ebakindlaks ning araks. Ahv meenutas talle välimuselt ja olemuselt Isandat, ent mitte iseloomult. Popi jaoks oli Huhuu halb ning just sel põhjusel tema arvates Isand ahvi ka puuris olevat hoidnud. Kunagi ei kardeta seda, mis sinuga kokku ei puutu, ollakse enesekindel ja julge, kuid kui Huhuu puuri uks järsku avanes, oli Popil vesi ahjus – see oli midagi uut ning ta ei osanud midagi oodata. Ka Huhuu oli ehmunud ning ei osanud esimese hooga midagi peale hakata. Ta oli nagu metsast linna toodud loom, kes ei teadnud, mida edasi teha. Kõik oli tema jaoks uus ja huvitav. Ta võttis oma vabadust nii suure entusiasmiga, et võttis endale õiguse olla uus peremees. Kõik kohad olid segi pööratud. Pärdik üritas imiteerida Isandat, toppides selga tema riideid, neist tüdinedes aga katkus ta riided ribadeks. |
Temast sai ka alkoholisõltlane, leides üles viinalähkri ning saades kord alkoholi mõju tunda. Ahvi polnud ju keegi keelamas, ütlemas, mis on õige ja mis vale, seega ta tegi kõike, mida hing ihaldas, milles väljendus ka tema rumalus. Ka näiteks tänapäeva noored, kes ei taha endast targemaid inimesi kuulata, kipuvad tegema asju, mis esimesena pähe kargavad, tagajärgedele mõtlemata, kuid tagajärjed võivad teine kord olla ka üpriski ebameeldivad. Kuid selle asemel, et enne paar korda üle mõelda, muututakse hoopis ise liiderlikeks, kuid mitte tarkade algetega, vaid oma rumaluse poolest ning viiakse sellega ka paljud teised halvale teele.
Ühiskonna suhtes võib öelda, et Popi esindab saamatut rahvast, Isand hea valitsemisviisisiga juhti ning Huhuu aga uut ning egoistlikku. Näiteks sõdade korral on liikunud erinevad rahvad mitmete erinevate valitsejate kätte, kelle korra ja nõudmistega peab leppima. Ka Popi leppis, sest teine Isand oli läinud ning ei plaaninud enam kunagi tagasi tulla. Orjameelne koer leidis, et kuna ta ise ei oskaks midagi peale hakata, siis peab ta uuele peremehele alluma ning kuuletuma. Kuna aga Huhuu oli rumal ning egoistlik, polnud head tulevikku loota. Tänapäevases mõttes võib nende elu kulgemise kohta öelda lausa asotsiaalistumine – alustades reaalsust ja unenägusid segi ajava masenduses Popiga lõpetades alkohoolikust Huhuuga, kes oli ka süüdlaseks plahvatuses, mis loomad teose lõpus surmale viis. Võib öelda, et ka ühiskonnas saaks toimuda plahvatus, nimelt kukuks riik kokku ning saabuks kaos. |